Work Text:
Käsper mõistis kohe, mida see pauk tähendas. Ta oli olnud nii kindel, et ta oli selleks valmis. Osa temast oli lollilt seda oodanud. Milline au on surra lahinguväljal! Iga mees rindel loodab, et kui ta langeb, siis teeb ta seda lahingus, püssipaukude saatel.
Kuul purustas ta mantli ja naha ning ta sai aru, et ta ei ole valmis minema issanda rüppe. Mitte veel, mitte nüüd. Mitte siis, kui Ahas peab olema see, kes ta surnukeha tagasi viib.
Kas ta ei peaks olema õnnelik, et ta sai asjad Ahasega klaariks ajada? Et kõik see, mis tal juba pikemat aega hinges on kripeldanud, sai viimaks välja öeldud.
Ahas.
Miks nüüd? Miks Käsper?
Ta teadis alati salamisi, et see lõppeb sel viisil. Surma eest ei ole pääsu, kõik, kes on eales üritanud surma petta on seda tõestanud. Kuid ta nüüd soovib ta üle kõige, et see ei oleks tõsi.
Ta näeb silmanurgast Ahast. Ahas, kes ei ole veel midagi märganud. Käsper ei tea, kas ta tahab seda, et Ahas teda sellisel viisil ei näe või soovib ta võialust veel viimast korda hüvasti jätta.
Palve, mis on Käsperil mõtteis, on liiga keeruline, et seda välja pomiseda. Ta saab ainult loota, et ta mõtted olid piisavalt valjud, et jumal kuuleks neid. Et ainult Ahas elama jääks.
Kes oleks võinud arvata, et suremine nii kaua aega võtab. Ja kui ebamugav see on. See ei ole isegi valus, Käsper ei tunne ammu enam midagi. Lihtsalt ta mõtted ei ole enam ta enda omad. Need ujuvad peas ringi ilma mingi suunata, nagu enne unne suikumist. Käsper ei tohisks olla üllatunud, kõik on alati rääkinud igavesest unest. Ta lihtsalt ei teadnud siis veel, kui lähedal see tema jaoks on.
Kuidagi mõistis ta, et ta oli kukkunud nägu ees lumme. Kuidas see juhtus? Miks ta seda kukkumist ei tundnud? Kauguses kuulis ta häält, mille ta tundis ära, kuid ei suutnud öelda kellele see kuulus või mida ta hüüdis.
Oli lihtne lasta lainetel end kaasa uhuda. Käsper ei saanud aru, miks ta üldse üritas kunagi nendele vastu panna.
Ta jalad olid lühemad, kuid kandsid teda kergusega, mida ta vaevalt enam mäletas. Päike paitab ta peab ning käsi. Linnulaul ja koera haukumine on kokku sulandunud nagu koorilaulus mitu häält.
Muru on rohelisem kui ta on kunagi varem tähele pannud ja taevas on eredam kui peaks olema võimalik. Ta oli jooksnud poolringi ning nägi nüüd helerohelist häärberit. See oli kuidagi tuttav, kusagilt lapsepõlvest, aga ta ei suutnud panna sõrme peale kus täpselt ta oli.
Pika karvaga koer kihutas ta poole ning Käsper ei tundnud hirmu, ta vaid sirutas käed ja ootas kokkupõrget.
Naise hääl kandus temani ja Käsper ei mõistnud sõnagi.
Klassiruumis oli puine lõhn. Pingid ei olnud kõvad, ta justkui ei istunudgi puidul, vaid kodus, külalistetoa sofal. Tindipott oli kaelani täis ja sulg kui ka selle ots olid täiesti puhtad. Vihik oli lahti, kuid ta ei olnud suutnud veel ridagi kirjutada.
Ta pani vastu sellele tahtmisele, sulge krabada ja tööle hakata. Mitte, et ta oleks teadnud mida ta üldse tegema pidi.
Seinad olid heledad ning suur must tahvel oli seinal. Akna taga oli näha vaadet linnale ja sealt tulev valgus pani terve toa särama. Käsper ei tahtnud tööga alustada, sest siis ta ei saaks enam selles hetkes olla.
Keisri portree vaatas talle õpetaja laua tagant otsa ja Käsperil hakkas kohemaid kõle. Enam ei olnud ta kindel, kas ta oli siin üksi, või oli terve klass täis õpilasi.
Kuskilt kõlas range hääl ja Käsper võttis sule kätte. Ta ei saanudki teada, mida kirjutada.
Klahvid on siledad ja alluvad kergelt ta tahtmisele. Pole tarvis mõelda sellele, kuhu panna sõrmi või, kas klaver on ikka hääles. Käsper teab, et kõik on hästi. Muud moodi ei saagi olla.
Selle klaveri tunneb ta küll ära ja võõrastetoa samuti, kuid siis see kõik muutus ja ta ei olnud enam milleski kindel. Aga vahet ei olnud. Ta oli klaveri taga ja tal on üks ülessanne.
Polnud oluline, mis palaga on tegu, vaid see et see meeldib Käsperile. Mängimine on lihtne, pole vaja mõelda, lihtsalt tunnetada… midagi.
Käsperi süda hakkas kloppia, sest ta teab, et see on lõpp. Ta ei mõista neid noote, mis ta ees on, kuid ta teab et seal ei ole neid palju enam järel. Miks ta ei või uuesti alustada? Kes teda keelab?
Ta ei taha, et see läbi saaks.
Teda übritsesid rohelised seinad. Ise istus ta voodil, päevatekk oli ta istumise all kortsu läinud.
Pilku tõstes nägi Käsper, et keegi istub kirjutuslaua taga. Ta tundus tuttav, Käsper võiks vanduda, et ta on seda naeratust varem näinud.
Nõnda kaugelt ei olnud võialik näha, mida see poiss kirjutas. Ta rääkis midagi, kuid Käsper ei kuulnud sõnagi. Ainult nägi seda, kuidas ta suu liikus.
Nad istusid seal, mõlemad oma maailmas, suutmata teineteisega suhelda. Kuid see ei olnud oluline. Käsperil polnud midagi selle vastu, et lihtsalt vaikuses istuda. Kuskil sisimas ta teadis, et ta ei saaks nii kui nii rääkida.
Polnud võialik öelda kaua nad istusid seal, kuniks too poiss laua taga sai aru, et teda ei kuulata. Kulm tõstetud, vaatas ta Käsperile otsa. Enne, kui ta suutis aru saada, mis värvi silmad talle otsa vaatavad oli kõik läbi.
Nende ümber olid lumised raiesmikud. Jah, just nende, sest Käsper teadis, et ta pole üksi. Terve trobikond poisse on kujatud saani, aga hobusel ei tundu olevat mingisugust probleemi neid vedada.
Kõikjal kõlab laul. Käsper on rõõmus, ta naerab, teadmata mille üle. Keegi küsis temalt midagi ja ime kombel suutis ta ka vastata, saamata ise enda öeldud sõnadest aru.
Ta põsed on külmast ja naerust valusad. Külm talveõhk ta kopsudes aitas ta mõistusel selgeneda. Sellel hetkel sai ta aru, et see, kes talle naerusui otsa vaatab, on sama poiss, kes oli just ta laua taga istunud.
Käsper võitles selle nimel, et see mõttelõng ta eest minema ei pääseks. See aga oli asjatu vaev, sest nii kiiresti kui see selgus tuli oli see läinud ja taaskord ei saanud Käsper aru, miks ta üldse sellele kulgemisele vastu võitles.
Ta liitus lauluga.
Kivi ta külje all ei olnudki väga kivi moodi. See ei olnud ei külm, ega kõva. Käsperi kõrval on keha, mis olenemata mõlema paljudest riiete kihtidest, jagas Käsperiga oma soojust. Ta käsi on üle heidetud üle Käsperi vöö, just kui tahaks ta olla talle nii lähedal, kui võimalik.
Kõik ta ümber on hämar ning udusem kui ta harjunud on. Sellest hoolimata avas Käsper täielikult oma silmad ja vaatas lakke. See oli tühi, ega andnud talle vastuseid mida ta otsis. Mida ta üldse otsida üritas? Mis võiks praegult tähtis olla?
Käsper pigistas kätt, mis ta oma embusesse oli tõmmanud. Midagi ei juhtunud, keegi ei ärganud, ega andnud muud märki, et see mida ta teeb on vale. Ta naeratas ja keeras sooja keha poole. Esimest korda suikus ta unne, tundes täielikku rahulolu.