Chapter Text
I
Härra, kes istus vastas oleval diivanil, ei olnud piisavalt vana, et olla vana, ta pole veel isegi mitte keskikka jõudnud. Ta nägu, ja nimi, oli igale oma rahvust austavale eestlasele tuttav. Isegi kui ta ennist noored näojooned, mis tal oma kuulsuse alguses olid, on ajas muutunud.
Siiani oli sürreaalne siin istuda. Elava legendi kolmetoalise Mustamäe korteri elutoas. Sisustus oli hubane, soojad toonid katsid kõiki pindu, mida ei katnud just hunnikute viisi raamatuid.
Keegi ei ole kunagi suvatsenud Henn Ahast taolise jutuga tülitada, või vähemalt polnud keegi varem sportlasega jutule saanud peale ta pensjonit. Henn Ahas ilmub välja korra või paar aastas, kui on vaja avada mõnda jäähalli või tunnustada uue põlve tegijaid. Kuid kunagi mitte oma enda tunnustusüritustel.
Vastas diivanil istudes ei tundu ta päris. Keegi, keda jälgiti läbi teleekraani, samal ajal, kui ta ise on teisel pool maakera.
Omal ajal ei tõusnud ta isegi kui fööniks tuhast, sest Eesti oli alati olnud iluuisutamises ei keegi ilma ainsagi saavutuseta ja kõikide ennustuste järgi pidi see samas trendis jätkuma. Eestil olid mõned logisevad uisukruvid ning mõned noored, kes peaaegu, et lõid läbi, aga alati jäi ihaldavast poodiumist midagi puudu.
Kuni tuli medal ja siis järgmine.
Ta vajutas diktofoni nuppu.
Intervujeeria: Ma tahan teid tänada, et te võtsite vaevaks minuga nii moodi maha istuda. Ei ole saladus, et te ei armasta rambivalgust, vähemalt väljaspool jäähalli.
Henn Ahas: Pole tänu väärt. Keegi pole minult kunagi midagi sellist küsinud. Vähemalt mitte hiljuti. Alguses kahtlesin ma, kas see on õige tegu, aga siis, keegi veenis mind ümber. Seletas kui tähtis on, et keegi ei hakkaks mu nime ümber kohatuid legende looma.
I: Kas seda on juhtunud?
HA: Alguses kindlasti. Räägiti nii, et ma olen kasvanud üles täielikus vaesuses, kus polnud leiba laual ega riideid mida selga panna või hoopis tükkis rikkurite perest. Pigem tuli see aga välismaalt, Eestis oldi minuga juba rohkem tuttav, aga välismaale olin ma suur enigma.
I: Kui me juba sellel teemal oleme, siis äkki alustamegi alguest. Kes on Henn Ahas päriselt ja kust ta tuleb, ning miks rääkida sellest kõigest just nüüd?
HA: Ma olen see kes ma olen alati olnud nii jääl kui ajakirjanike ees, ei olnud kunagi hea teise persoona loomises. Muidugi on osasid minust mida ma ei ole jaganud, neid osad mida ma enne teie kirja eeldasin, et jäävad igavesti privaatseks.
Ja kui vastata et miks ma siis nüüd ümber mõtlesin -- kohe ei teagi . Osalt kindlasti põhjus selles et ma olen vanem. Karjääri alguses, siis kui ma ka endale üllatuseks olümpia medali ja maailma ning mõned aastad hiljam ka Euroopa meistri tiitli sain, olin noor, polnud isegi täiskasvanud. Kuidagi jäin ma sellesse vanusesse kinni, kus ma tahtsin puhtalt jonni pärast täiesti endasse tõmbuda, et elu eest mitte midagi isiklikku rääkida. Halb oli see, et just siis tahtsid kõik minust kõike teada.
Ei tea isegi miks ma nii kinni oma seisukohas olin. Ka siis ei teadnud, kuigi äkki kui siis oleks küsitud oleksin ma suutnud midagi selle kohta öelda. Nüüd on nii palju aega möödunud, et enam tõesti ei tea. Kujutage ette, viisteist aastat sellest kui ma viimati jääle astusin.
HA: See ei ole arvatavasti see, mida te selle küsimusega mõtlesite, aga see on vastus sellele, kes on Henn Ahas. Olevikus, mitte siis kui ma noor olin ja veel uisutasin. Ma olen muutunud, olles eemal spordist, kus ei hinnata suurelt muutusi ega uuendusi.
See hetk kui ma oma pensjonile minekust teatasin, oli sama hetk kui ma uisud välja viskasin. Uisuliit tahtis mind väga treeneriks, aga ma ütlesin neile, et ei. Ma olin teinud kõike mida selles spordis võimalik. Treeneriks jäävad tavaliselt need kellel on midagi vaja veel tõestada. Nemad on selle pärast head treenerid.
Vaadake kõiki tipp treenereid. Neil kas kripeldab mõni medal, tavaliselt olümpia hõbe, või ei suutnud nad kunagi tipp tasemel läbi lüüa. Öeldakse, et hõbedad treenivad tsempioneid. Ega see ütlus tühjast kohast ei tule.
Mina seda tungi ei tundnud. Võibolla nii moodi on parem öelda, kui see, et kogu see aastate pikkune rügamine oli nii ära tüüdanud, et enam ei tahtnud Harju tänavat käia, sest seal on uisuplats. Esimesed paar aastat peale seda otsust ei suutnud ma talve Eestis veeta. Ma ei kannatanud külma.
HA: Aga nüüd ma olen kasvanud, vanaks ei tahaks veel ennast kutsuda, sinna läheb veel viisteist aastat. Kuid nüüd ma saan sellele kõigele tagasi vaadata pilgu läbi, kus ma saan ise enda saavutuste ja katsumuste üle uhke olla. Enne oli koguaeg tunne, et ma tegin seda vaid riigi nimel, eriti lõpu poole.
HA: Vabandust, ma pole ammu sellest niimoodi rääkinud. Teatud emotsioonid ja mõtted tulevad välja ja ma ei suuda ennast enam hästi väljendada. Äkki oleks lihtsam kui ma alustan algusest? Kronoloogiliselt.
Ega see päris algus kedagi ei huvita. Esimesed sammud Tartu Lõunakeskuse jääl. Mis ei kõlbanud enam üks hetk, eriti peale seda, kui mu esimene treener läks üle Atlandi paremaid õpilasi otsima.
I: Ma olen kindel, et ta kahetseb seda nüüd.
HA: Vaevalt, ta ei ole kunagi täiskasvanutega töötanud, mitte tipp tasemel. Isegi siis kui ma suutsin temaga mõned aastad enne lõppu rääkida, tunnistas ta et oli arvatavasti parem, et kõik juhtus nii nagu juhtus. Ta andis mulle vajaliku baasi alla. Ma ei oleks saanud muud soovida.
I: Kui ma õigesti lugesin, kolisite te väga noorelt üksi Tartust Tallinna. Kas see on tõsi? Miks siia, kas tõesti ei olnud võimalik Tartus jätkata? Teie pere jäi ju sinna maha.
HA: Jäid ja see polnud kerge ei nende ega minu jaoks.
Tondiraba jäähall, Tallinn 2015
Siine jäähall oli külmem, aga jää oli seevastu parem. Uue treeneri abil oli ta suutnud koguni peaaegu vabale jääle saada. Ahas on harjunud sellega, et jää on pungil väikeseid lapsi, osad kes ei suutnud isegi jalul püsida.
See oli olnud eriti suur probleem eelmine aasta, ennem kui ta oli pidanud ära kolima, oli Lõunakeskuse jää täis lapsi kelle vanemad olid kindlad et just nemad on järgmised olümpiasportlased. Varsti saavad nad teada, kui vähe on eestlased saavutanud ning annavad alla.
Henn ei saa alla anda. Mitte peale nelja aastat, kus ta on alatasa oma vanematele lubanud, et ta saab hakkama. Kunagi maksab ta neile kõik tagasi. Praegult aga peab ta oma hüpetega töötama.
"Sa pead jalga vahetama! Kes õpetas sulle, et sa võid paremale hüpata?" hüüdis ta uus treener, Oskar Eller, porte tagant. Tema tavaliselt jääle ei tule. See on kuidas suuri treenitakse. Ta tahab suur olla, siis saab ta hüpata suuri hüppeid mille eest saab medaleid.
"Mul on nii moodi parem!"
"Sul võib praegu olla parem, aga täis jääl teed sa viga nii endale kui ka kolmele lähimale uisutajale. Ainult vasakule hüpatakse need on reeglid," ta ei tõstnud häält rohkem, kui oli vaja selleks, et Ahas teda kuuleks.
Henn ei tahtnud nii lihtsasti alla anda. "Aga telekas hüpatakse igat pidi."
"Need kellel on ruumi hüppavad nii nagu tahavad. Meie siin, Eestis, ei saa seda teha," ohates kummardas treener nii alla kui jääd ümbritsev äär võimaldas, "Ma saan aru, et see kõik on sinu jaoks raske."
"Vaata, see poiss seal," ütles ta osutades ühele kolmest uisutajast, kes hetkel jääl on, "On Käsper. Ta on sinu vanune ja väga sõbralik, ma olen kindel, et ta saaks sulle nõu anda ning kui sa otsid sõpra võid sa selle ka temas leida."
Henn vaatas kõhklevalt selle tumedajuukselise poisi poole, kes jää keskmes tiirles. Ta kukkus just sellel hetkel pirueti väljasõidust selili. Vaevalt, et temast palju kasu on.
Vaadates tagasi Oskari poole ootas ta noomitust selle Käsperi suunas. Treener vaid naeratas ja vangutas pead. "Ta teab küll mida teha, lihtsalt vahel on tal liiga palju energiat. Kindlasti tuleks talle kasuks, kui tal oleks jääl keegi kellega on vaja sammu pidada."
Henn vaatas kõhklevalt tagasi. Seekord vaatas poiss talle vastu naerusui ning lehvitas.
Oskar oli tema ja Käsperi karjatanud konverentsi ruumi, koos nende kooli asjadega ning käskis neil vahelduseks õppida. Tuleb välja, et koolivaheajal ei saa puhkust ei uisutamisest ega koolist.
Vähemalt Henn on sellest aru saanud ning sellega rahu teinud. Erinevalt Käsperist, kes tegi kõike selleks, et Henni matemaatika küünist päästa. Vähemalt see oli kuidas tema seda nägi, Hennil aga on vaja oma ülessanded ära lõpetada. Mida varem seda parem.
"Ahas! Räägi minuga!"
"Sa ise halad kogu aeg, et Reaalis antakse nii palju õppida. Pole ime, kui sa kunagi ei õpi. Ja miks sa mind Ahaseks kutsud? See on veider."
Käsperi käed ilmusid Henni vaatevälja, ilma et ta oleks pidanud pilku töövihikult tõstma. Ta ei tundunud midagi tegevat, kuid Henn hoidis siiski tal silma peal.
"Muidugi ma kutsun sind Ahaseks! Sina, kellel sul on alati nina mingis raamatus, peaksid teadma, et kõiki lahedaid inimesi kututakse perekonna nime järgi."
Selle peale tõstis Henn viimaks pilgu. "Kas ma hakkan sind nüüd Kopliks kutuma?"
Käsper raputas pead ise samal ajal nina krimpsutades. "Mulle ei sobi see, aga sulle sobib! Sa pead mind lihtsalt uskuma!"
I: Suur osa teie lapsepõlvest oli koos veedetud. Kas Käsperil oli suur roll teie sporditeel?
AH: Absoluutselt. Kui mul ei oleks olnud teda kõrval oleksin ma juba enne juunioreid alla andnud. Terve mu karjäär oli mul raske sisemist motivatsiooni leida. Alguses oli mul majanduslik surve, siis medalid, mis esimese probleemi lahendas, ja kogu aeg oli ka tema. Ta oli see ainus positiivne surve.
I: Ega teil kunagi omavahelisi pingeid ei olnud, eriti siis kui te tiitlivõistluse kohtade nimel võitlesite?
HA: Eks see samas riigis uisutamine kohati kerge ei ole. Kuid me pole kunagi pikka vimma pidanud, mitte selle üle. Tegelikult neid kohti oli enamasti rohkem kui üks, nii et tülitsesime harva, pigem jäid need tülid juunioritesse.
Võibolla tormad välja toast ja paugutad korra ust, aga mitte kunagi midagi pikka. Polnud mõtet, lõppude lõpuks polnud see meie kummagi süü kelle Uisuliit saatis. Muidugi, siis kui Eesti sai juba mitu kohta kadus ka see väike pinge ära.
I: Nii et, tiitlivõistlustel, siis kui te mõlemad seal juba kohal olite, ei pannud rivaalitsema? Kumb saab parema koha või kelle peale publik kauem plaksutas?
HA: Ei. Meil on alati olnud erinevad prioriteedid. Käsper armastas lihtsalt publiku ees olla. Mida suurem see publik oli, seda parem. Medalid, ja eriti auhinnarahad, olid tal alguses kättesaamatus kauguses. Tavaliselt. Ja siis ta lihtsalt ei mõelnud nendele. Kuidas ma kadestasin teda.
Muidugi ei saa öelda, et ma ei ole kunagi uisutamist armastanud või, et ma ei ole seda alati mingil määral teinud. Vaadake, see on nagu see ütlus, et "kui sa oled valel rongil, tule esimeses peatuses maha". Ma olin juba nii kaugele sõitnud, et tuli lõpp jaamas ära käia. Seal ei olnud enam enesesäästmist, kui juba nii kaua oli sõidetud.
I: Kui minna tagasi teie sportlastee algusesse, mis oli see punkt teie jaoks, kus te mõistsite, et siit tuleb midagi?
AH: Esimene Eesti Meistri tiitel, ma olin vist 13 või 12. Siis lasti veel alates 11 aastaseid täiskasvanute sekka. Enam seda ei lubata. Ma saan sellest otsusest aru, võibolla aitab ka see, et see hetk kui need reeglid tehti polnud ma enam selles vanuses, et see mind kuidagi takistaks.
I: Nii et te mõtlesite juba 13 aastaselt tiitlivõistluste medalitele?
AH: Ma mõtlesin nendest nii nagu iga sportlane unistab olümpia kullast, see oli ebaratsionaalne. Pigem sain ma aru, et ma võin olla Eesti esinumber või vähemalt sinna lähedale jõuda. Lihtsalt selleks, et saada suurtele võistlustele ja äkki pürgida top kuute, kus on juba auhinnaraha.
Võibolla on nüüd veider mõelda, aga siis tundus mingi medal sellel alal Eestile võimatu. Eestlased lihtsalt ei uisutanud nii moodi. Ega meil suurt poliitilist võimu ka polnud, nagu mõnel suurel liidul. Suurt lootust spordis tõsist ajalugu teha ei olnud.
I: Miks siis seda teha?
HA: Sest ma armastasin seda. Kõik raskused tundusid selle kõrval väikesed ja kui sa ei mõtle isegi suurtele medalitele ei ole sul ka tunnet nagu sa jääksid millestki ilma.
I: Aga Käsperi ambitsioon?
HA: Ma ei saa küll tema eest rääkida, aga midagi seal kindlasti oli. Isegi alguses. Ta on alati olnud selline optimistlik ja avatud suhtumisega inimene. Eks on lihtsam olla ambitsioonikam neil, kes päriselt suudavad uskuda, et nende soovid võiksid täituda.
Tondiraba Jäähall, Tallinn 2018
"Kas sa oled mõelnud välismaale treenima minemisest?" Küsis Käsper Ahast üllatades. Ta ei oskaks isegi öelda, kust see kõik tulla võis. Üks hetk tõmbas Käsper enda trenni särki üle pea ja järgmine vaatas ta Ahasele otsa.
"Ei," vastas ta lühidalt, enne kui uudishimu temast võitu sai, "Miks sa räägid sellest, kas sa pole Oskariga rahul?"
Käsper valas oma trennikoti sisu suurema tseremooniata pingile. Ta uisukaitsmed lendasid pingi alla. Enne kui Käsper jõudis reageerida oli Ahas need juba enda kätte haaranud.
Ilma nendeta ei saa riietusruumist välja jääle minna. Pangu ta siis enne küsimusele vastamist uisud jalga või mitte. "Vasta mu küsimusele!"
Käsperi näol oli näha, et ta tõsiselt kaalus oma valikuid. "Olen, aga samas sa tead sama hästi, et me ei saavuta Eestis kunagi midagi. Vähemalt äkki välismaal saab mingisuguseid tutvusi."
Ahas üritas Käsperi pilku püüda, justkui see tõestaks, et ta sõbra sõnad pole tõsised. Kuid Käsperi käitumisest oli näha et too oli tõsine. Need sõnad tegid mingil põhjusel haiget, isegi, kui tegelikult ei olnud ta midagi valesti öelnud.
"Mis tutvustest sa räägid? Uisutad ju ikka Eesti lipu all!"
"Muidugi, see on suur au, aga ma tahan tulemusi ka. Eestis ei ole selliseid vahendeid."
"Sa ei ole veel juunioriteski," ütles Ahas ärritunult, ise kanna pealt ümber keerates. Ta ei vastanudgi Käsperile. See oli üks loll küsimus.
Isegi, kui Ahas tahtnuks välismaale minna, ei saaks ta seda lubada. Eriti, sest tulemused pole garanteeritud. Ta ei saa võtta mõnda hiiglaslikku risk. Kui keegi teine siit pole veel seda suutnud, siis miks peaks tema olema see esimene.
Tundes teist juba kolm aastat polnud Ahas üllatunud kui ta kuulis kummist kaitsmete samme ta tagant. "Oota!"
Ahas otsustas nii palju armu anda, et alandas oma kiirust, aga ta ei jäänud seisma. Ta ei taha Käsperiga praegu rääkida. Mida Käsper ootas, et juhtub, kui ta praktiliselt ütleb, et tahab Ahast siia maha jätta?
Kõigest hoolimata armastab Ahas Eestit, Tallinnat ja isegi seda Jäähalli. Isegi kui ta ei hooliks sellest, poleks tal valikut. Eestis treenimisega saab Ahase pere veel kuidagi hakkama, välismaa kohta ei saaks sama öelda. Kuhu neil üldse minna oleks ja kes neid vastu võtaks — Usa, Venemaa?
Venemaa ei tule muidugi kõne allagi. Puhtalt sportlase perspektiivist pole viimase aja meesuisutajad palju korda saatnud. Ja mis USA uisuklubi võtaks vastu kahte tundmatut Eestlast juuniorite äärel.
Ahas pidi oma mõtteid korrastama. Mida ta ajab, tema ei oleks see, kes Käsperiga koos läheks. Ta saab vaevu Eestis uisutamist lubada, veel vähem kuskil välismaal. Seal võib küll rohkem jääaega olla, aga see on ka seda võrra kallim.
"Kas see on tõesti nii suur probleem?" Küsis nüüd temaga sama sammu astuv Käsper. Ahas ei suutnud otsustada, kas tegu on tõsise küsimusega või mitte.
"Muidugi on, mida annaks sulle siit ära minemine. Pealegi sa oled nii kaua Oskari all treenunud. Kui sa nüüd lahkud pead sa seda kõike uuesti alustama."
Käsper vaikis piisavalt kaua, et nad mõlemad jõudsid porte äärde. "Äkki sa jääksid mind igatsema."
"Selles pole küsimustki, muidugi jääksin." Käsper ei küsinud, miks Ahas ei saanuks kaasa tulla. Ahas hindas seda, nad mõlemad teavad miks, pole vajadust seda välja öelda.
"Siis ma ootan veel mõne aasta," vastas Käsper, nagu Ahas oleks olulisem kui uisutamine. Kas ta teeks Käsperi puhul sama, paneks ta prioriteetide nimekirjas spordist kõrgemale? Ahas ei oska öelda.
Ahas ei suutnud seda teemat lihtsalt sinna paika jätta. "Kas siis tõesti pole Eestis võimalik treenida?"
"Ma ei tea," vastas Käsper, ise jääle vaadates. Terve plats on uisutajaid täis.
I: Te rääkisite sellest, kuidas te oleks tõenäoliselt Käsperita enne juuniorieid alla andnud. Kuidas siis see oli, kas oli see seda kõike väärt?
HA: Ausalt öeldes need, oma kaks aastat, kus ma juuniorites olin, on mälust justkui täielikult pühitud. Suuresti on nii ka kõige selle eelnevaga. Mul on mingis killud, mis meenuvad ja suur pilt on ka olemas, aga mingit märkimisväärset või pöördelist hetke ei oska välja tuua.
Ega see, et ma midagi juuniorites ei saavutanud ei aita sellele kaasa. Selles suhtes ei saa vaadata juuniorie tulemusi ning nende läbi ennustada täiskasvanute klassi saavutusi. On juuniorite maailma meistreid, kes ei saa kunagi täiskasvanute tiitlivõistlustele.
Ma tahtsin küll korduvalt alla anda. Seda ma mäletan. Kuid mind veendi alati ümber. Vahel ma mõtlen mis oleks kui --
I: Kui te oleksiste siis lõpetanud?
HA: Jah.
I: Aga nüüd tagasi vaadates?
HA: Oleneb päevast. Mõni päev ma ärkan üles, olles teinud oma elu ja minevikuga täielikku rahu. Mõnel teisel päeval ma nean terve päev möödunut. See ei ole ei heal, ega halval päeva must valge teema.
Kõigil, isegi kõige õnnelikumal, tippsportlasel, kellega ma rääkinud olen on mingid kahetsused. Tippspordi kõrvalt on normaalset elu võimatu elada.
I: Tagasi juuniorite juurde: kuidas te selle kokku võtaksite?
HA: Kasin. Ma olin alati seal, vabakavasse sain ma juuniorite MM-l alati, kuid mingit tulemust ei tulnud seal. Mu karjääri trajektoor oli selle uisutaja oma, kes kuskil sellel juuniorite ja täiskasvanute ülemineku perioodil lihtsalt kaob.
Aga üks asi, mis mul juuniorites alati oli, oli tahe ja võimalus lihtsalt uisutada. Tegelikult ega see täiesti pingevaba ka polnud. Oli ikka vaja teatud kohad kätte saada, et mitte Eesti kohti kaotada. Kuid seda kullipilku, millega mind hiljem vaadati, siis veel polnud.
Vahel ma vaatan oma juuniorite võistlusi uuesti, need on ühed vähestest, mis ei tee haiget. Neid vaadates on kohe aru saada, et isegi kui mu uisutamine ise ei olnud veel täielikult arenenud, siis kunagi hiljem ma enam jääl nii õnnelik polnud.