Archive of Our Own ^beta

Chapter Text

J-hope istus igavlevalt lõunapausi ajal IKEA kolla-sinises puhketoas. Ta oli saadetud Eesti IKEAsse töövahetusse. 

Ta on siiani ööbinud vaid tööandja müügisaalis vannitoa osakonnas. Ta selg oli vannis magamisest juba päris valus. Bõtsupõmaka poisil oli saanud seetõttu üdini kõrini skandinaavia minimalismist, kuna pidi selles viibima 24/7. Talle tegelt väga meeldis oma bestika Namjooni rotikas postsoviet-core kortermaja välimus. Ka tema tahtis natukene rõlgemat sisekujunduslahend’ust. 

J-Lootuse klaasistunud pilk jäi seisma ülikolii kuulutusel. Õppimisvõimalused tundusid nii võimsad ja huvitavad, et inspireeritud noorsand hakkas otsekohe otsima võimalusi minna elama linna, kus saaks tartu rahva ülikoliis käia. Kiiresti oma nutitelefonis kavee punkt ee ee lahti teinud, hakkas ta otsima elamispinda, mis oleks tema jaoks ideaalne. Lõpuks nägi ta kuulutust korterile, mis oli pärit otsekui tema unelmatest. Ärkliromantika äärelinnas. Just see on see -core, mis ta elust on puudu olnud. Mis dark academia, mis cottagecore, mis bog-core  - tema õige core on agulicore!

Jott-Lootusel oli järsku kibekiire Tartusse minekuga. Tema pidi selle korteri saama! Mingisugused teised esmakursuslased ei saa seda TEMA korterit. J-hope tegi väiksed kõned peale oma sõbrale Namjoonile, et ta tuleks talle järgi. Ta viskas oma poolsöödud lihapallid oma World of Warcraft inventorysse ning läks välja parklasse oma sõpra ootama.  

Ta wowi inventorist spawnis välja Outland Clown Armour ja see polnud üldse #agulicore.

Namjoon ratsutas valjastatud Pikse Mcqueeniga IKEA parklasse, istudes ise auto katusele kinnitatud aiatooli peal. tema kõrval oli kaasreisjale lisatud kolme jalaga taburet. 

Jürgen-Hürgen hüppas auto katusele (mis tegi kachow helisid) ning sidus oma sinise IKEA koti (mis andis ta WoWi inventorile juurde +60 slotti) tabureti jala külge. 

Sõberid-seberid-sellerid  kalpsasid auto-hobusega-lobusega Tallinna-Vanalinna poole. Namjoon rääkis J-Hopele oma viimasest singlist, mida oli producinud mingile multikale. 

Mõlemad sünkroniseerisid oma kellad. Joonas-Hope kasutas enda inventorysse sisse-spawninud uuri.  Nad ei tohtinud koos olla rohkem kui 28 tundi ja 59 minutit, muidu armydsaavad teada kus nad asuvad live-feedis. Kuivõrd kõik bõtsud nautsid anonüümusust, mida läänemereriigid neile pakuvad, siis nad üritasid seda iga hinnaga vältida. 

Namjoon ja Pikne Mcqueen lasid Jorss-Lootuse maha Balti jaamas. PÕMaki. Päevetituse. Poisid. Väidetavalt pidi ta sealt saama parema riietuse kui ta WOWi klounikostüüm. 

Nüüd oli vaja veel leida sobiv fit, mis läheks kokku ta ideaalse #aesthetic-uga ja selleks oli sobiv koht Balti jaama turu Sveta Vinatage. Sveta Vintage’is olid ainult 1990ndate kraam aga mitte 1890ndate nagu noorsand Jottiste-Lootuste oli hõupinud ja see oli kõik väga pettumust valmistav, et ta viskus ahastusest Balti jaama Turu teise korruse pingile pikali nagu ühele korralikule gootiromaani peategelase kombeks. Ta pidi endiselt kannatama seda ilget sõjapidamismaailma klonaadikuube.

Lõpuks koukis Balti Jaama turva ta lumelabidaga põrandalt üles ning viskas ta rongide suunas. Kahjuks arvas aga raudteejaama turva, et ta spreib mingit värki ning hakkas teda taga ajama. 

Jooks-Lootus jooksis, korjates suuri münte mis järsku ilmusid . Samal ajal kostus rongijaama kõlaritest robootne “AM I THE ASSHOME )= <href=’sisesta postitus siia’> (AITA!? YTA! AITÜMA.)”. 

J-Hope krabas endast kaks korda suuremad tossud ning hüppas rongi katusele. Ta suutis kuni esimese peatuseni rongi katusel püsti seistes surfata. Peatuses hüppas ta rongi tagumise vaguni uksest sisse. Kuna tuli rongi alles Kitsekülas, siis polnud alles jäänud ühtegi vaba istekohta. 

Vagunis olid terve hunnik tüüpe kellel olid värvilised juuksed. Üks tüüp oli eriti kärtsis oranžis onesies (see vist oli piletimüüja, kui Namjoonist õigesti aru sai) ning jooksis mööda vagunit edasi-tagasi käed selja taga (ja müüs vahepeal pileteid????). Teine, must-lilla-kollaste juustega karjus pidevalt “DORAA! MONSTA CADO!”. Jaanus-Lootus vaatas tema ees olevat stseeni imestusega. 

(me avastasime et me peole tükk aega ühtegi(A/N: selles AU’:-s on asjad nüüd nii, et baltas on turvad ja ja vALJANDIst saab rongiga Tarusse ja IKEAs oli ka midagi? ja elroni diiselrongide korstnas saab otse vagunisse mitte diislikatlasse või !! TMI!Suhrupeet tervitab rongenergiallikat! Selles AUs on C-ala vedurivagunites, 1.klassi asemel. Viljandi rong peatub Kiisa asemel Aespas.) kirjutanud) 

Tundub et siin vagunis vaba kohta ei ole. Ta püüdis oranži selli kinni ning üritas talt piletit osta. Sinise peapaelaga tüüp ei osanud J-Lootuse hiigelsuurte müntidega midagi teha, ning sai kurjaks ja hakkas teda taga ajama.

Jänes-Hope ruttas kiiresti järgmise vaguni poole enne kui too piletimüüja talle järgi jõuab. 

(AN: Robert Barthes cocks the gun, et meid Baltas maha lasta :) )

Järgmises vagunis toimusid pulmad. Bändiks mägnis Kosmikud ja pulmaisa istutas Jop-Hopi’i lauda koos Karl Ristikiviga, kes väga mõrult põrnitses uut külalist klouniraudrüüs.

 “A kle mees mille kuradiga sa pulma just tulid??” küsis morn kibestunud väliseestlane.

Keegi oli pulma võtnud kaasa terve hulga risti-ritsikaid kes hakkasid saagima. Jahmunud-Hõup ei osanud kodustatud vanamehele midagi vastata. 

“Õu bitš  bitch, mis sa luurad seal, tule parem tšeki mu pintresti moodboardi” ja tõre mees tõmbas kuue taskust välja Kristjan Jaak Petersoni pildi, “no vahi seda  põskhabet.”

 Jopsti-Hopsti vastas lihtsalt piiksudes: “Normaalne.” 

Sisemas ta teadis. Ja noogutas mõistvalt. 

Puhta Zen värk.

Ritsikivi nägi, et Joovastus-Hopsus on tärganud kirg kristjanjaakpetersonistliku ristiku riietuse järgi. Ta kummardas noorsandile lähemale ning sosistas “ou vana, kui sa tahad sellist trellid-kirjatähis esteetikat siis ma kuulsin, et järgmises vagunis on kirst riietega.
Deux ex X-kivi .

Kosmikud alustasid järgmise lauluga “Ainus, Mis Jääb, on Beat”.

“PISTA PÕLEMA SEE LAUL!!” röökis Ristikivi.

Kurvad Kosmikud, kes olid löödud, et nende laul ei meeldinud Ristikivile, koputasid Jootus-Lootuse õlale: “Me peame nüüd matustele minema, tuled ka?”

Järgmine (kolmas) vagun oli täidetud kirstudega. Need olid nii istmete all, peal ja ka pagasiriiulitel. Vaguni õhk oli tolmu täis ja oli tunda lääget surma ja kõdu lehka. Piletimüüja Uzumaki hüüdis vaguni teistest otsast: "Kelle pakid need on? Teised reisijad ei saa ju siia üldse ligi!"

 Vaguni keskel oli üks suur kirst - "ahhaa!" mõtles Jei-Hoop, "mu uued kuued ootavad mind seal!"

Ta avas suure kirstu ja selle sees lebas roheliselt läikivas ussinahkses pintsakus kiirgavalt veripunaste silmade ja huultega kaame meesterahvas, kelle hingamine tundus väga hädine, pea olematu (eksole? see oli mõeldamatu et ta päriselt ei hinganud #jonathanharkercore #poorlittlemewmewcore). Jesper-Hope lootis, et härra plaanib oma une-apneaga abi otsida, kuid oli õnnelik, et lebaja tema ebatervet huvi ei märganud.

"See pole väga #agulicore," tõdes sisaliku moes pettunud Jobune-Hobune, "aga you do you, dude," ja sulges uuesti kirstu kaane.

Juhan-Hope pöördus teise vagunis oleva kirstu poole. Ta koputas igaks juhuks selle peale, et kindlaks teha, kas sees vedeleja on elus või surnud. Siin riigis tunduvad need vedelevat igal pool, ta bestika maja eeski ju üks või neli või kolmend seitse. Keegi ei teinud luuki lahti. 

Ta avas kirstukaane. Sealt hüppas väljas mehhaniseeritud kloun. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja veel üks. Jaak-Hope oli sellega avanud clown-on-clown kommunikatsiooni liini. Kuna aga tundus, et klounidel ei ole talle midagi sõbralikku öelda, siis proovis J-HookusPookus kirstu kaant uuesti sulgeda. See ettevõtmine oli aga raskem ja ajamahukam kui ta oli eeldanud, ning Juurikas-Humoorikasuurikas otsustas alla anda. [:(] Ja nii sai alguse Eesti esimene klouninuhtlus, kuid kuna see toimus kuskil kesk-Eestis siis cuz-when-we-Jumping-and-Popping-we-Jopping-Hopping jäi sellest ilma ja elas õndsas teadmatuses.

Jope-Hope liikus edasi järgmise kirstu poole, ning ootas juba põnevusega, mis selles teda ootab.

CHOOSE YOUR OWN ADVENTURE *sisesta tiktoki dun-dun ja oh no n on o no heli*: 

1. Ta tegi selle lahti ning ?? kaotas teadvuse vaguni vallutanud kõdulõhnast… Kui ta viimaks silmad avas, kükitas ta kohal Piletimüüja: “Hey, you, you’re finally awake”
2. Teda põrnitses kirstust üles pikkade valgete juustega mees kes tervitas teda, ja sellega väljendas, et ta on ärkvel. Enda teada polnud Juust-Hope teadvust kaotanud, seega pani ta igaks juhuks kirstu kinni enne kui see vend välja ronib, nagu klounid enne. 
3.  J-Hope koputas taas kirstu kaanele. Keegi kastists koputas vastu. Ta ei avanud kirstu. “Hey you,” kõlas kirstiust, J-Hope tiris rongi uksed lahti toore jõuga ja viskas rääkiva laeka rongist välja, mis enne kraavi puruks kukkumiks suutis veel hüüda: “you’re fin-” PRAUH. pilpaid lendas igas suunas.

-

Juss-Hope tundis ahastust. Tal oli vaja seda šikki fitti, mida raevunud vanamees eelmisest pulmavagunist oli lubanud.

Kuid terve vagun oli täis kirste, kuidas ta peaks ometi siit õige üles leidma? Olles minuti ahastuses istunud, vaatas ta ringi ja nägi väikest kirstu mille peal oli puust ja punaselt kirjas “RIIDED”. Kas see võis olla lubatud kirst? Seda lahti tehes nägi ta seal sees ainult Kurjust, Nälga, Clippyt, Vihkamist, Haigust, Kättemaksuhimu, Microsoft Office Excelit,  Hullust ja (Joobus-)Lootust. Pettunult sulges ta uuesti kirstu. See oli täidetud mullaga, mille keskel lebas üks kuivetunud kartul roheliste laikudega.

Lootuse kaotanud, järeldas ta, et siit vagunist ta midagi peale uute õuduste ei leia. Ta hakkas nukralt järgmise vaguni poole sammuma. Lõpuks, vaguni kõige äärmises otsas märkas ta mingi tumepunase riukaliku Lenny näoga kassipildiga kollane pungil täis kilekotti. Ja oh imet! See trükitud kassipilt rääkis temaga! See kõnetas teda isiklikult!

“PSSST” lausus tumepane kass kollasel taustal (mitte ajada sassi kollase kassiga, kellega tuleb hüvasti jätta siin ficis), “Sina, kloun, seal! Mul on sulle midagi vähem naeruväärset!”

Jipiii-Hopiii silmad läksid punni, ta kargas rõõmust üles alla, nii et üks vagun tuli haakest lahti. Lõpuks ometi vastasid isekai—19.sajandi-kristjanjaakpetersonismi-jumalad ta palvetele!! Ta saab lõpuks endale #agulicore-le vastava riietuse!!

 Ta tõmbas endale kiiresti leitud ürbid selga, enne kui keegi talt need ära võtab.  ning suundus neljandasse vagunisse, mille tagant paistsid raudtee rööpad. 

Tere minu nimi on Jebony-Hobony ja mul on lühikesed pruunid sassis juuksed highlightideta, sest see on mu parima säbru-sebra Namjooni teema ja kui sa ei tea kes on Namjoon siis mine käi õige ***** ***** *** **** ***** **** **** ****. Täna kandsin ma seljas pruuni kulunud ??kuube (ei olnud hot topicust… või siiski? Äkki see oli cropp towni hoopis?), kaelarätti, kulunud viigitud pruune pükse ja nailonist(kas see oli leiutatud siis? kautšukist?) sukkasid. Jalas olid mul mustad (kunstipäraselt kulunud) kruusateetolmused kunagi mustaks viksitud kingad, ilusate autentsete oksüdeerunud hõbedast pannaldega. Käes oli mul lihtne jalutuskepp, ja sügaval taskus kaasaegne saumikser (täiesti legaalsetel eesmärkidel). Küljetaskus oli mul halva kvaliteediga nahast väike kulunud rahapaun, kus sees oli üks hõbedane ja kaks vaskmüntik, millese oli mähitud üks mumitseerunud ööliblikas, kes ei lennanudki kukru vahelt minema kui ma selle avasin.. Rahakotti avades lendas sellest garanteeritult välja kloun-kärbes Klojaak.

Kuna J-hope’i rõõmutrall oli vagunid veduri küljest lahti loksutanud, veeres ülejäänud rong koos meie lemmiksõitjaga seisma. Vedur ees sõitis tuimalt vaguniteta edasi, rongijuht uskus rongide ja vagunite enesemääramisõigustesse ja austas nende vabaduse valikut. Jopsti-Hopsti tõmbas ruttu vaguniuksed lahti (sest ta oli oma brutaalse jõu juba varem establishinud) ning astus õue. Suure ehmatusena selgus, et ta oli keset sohu seisma häänud. 

“WHAT ARE YOU DOING IN MY SWAMP????” karjus mingi roheline tüüp, kes rongile suure kiirusega lähenes. Ehkki roheline tüüp meenutas väga Andrest (ja kui ta silmi kokku pigistas siis võib-olla ka Pearut) “Tõe ja Õiguse” filmiadaptsioonist, umbusaldas J-ope teda ja Jott-Lott ronis igaks juhuks rongi tagasi. Ta otsustas aknast välja vaadata ja oma uue ümbrusega tutvuda, et ehmatusi vältida. Teeviitasid põrnitsedes järeldas ta, et nad olid jõudnud Aespa nimelisse asulasse. 

Sirge-ja-siis-natuke-kaardus-täht-soovi-täitumise-ootus-unistus-soovi-täitumisest-usk-sellesse imestas, et eestlased olid nii suured fännid, et olid k-pop grupi jaoks loonud isegi asula. Suure üllatusena nägi ta ka silti näitamas Loonæ linnuse poole! [A/N: selles universumis on Aespas ka sildid, mis näitavad Loone linnuse poole] 

Järsku hakkas vagun liikuma.  Mööda rööpaid vedas 3D Cartooni kangelane Kristel üksi ühissõiduki segmenti #girlpower. Ta oli tweetinud(x-postitad? xostitad? iuuuu eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii öäk no on melonikoor raisk) et vajab abi, ja üle eesti ja muu maailma tõstsid ta fännid käed üles, et gokule Kristelile energiat anda. Kristel saavutas esimese inimese ja eestlasena super-sayani staatuse ja päästis päeva. Inimesed vagunites hüüdsit valjult “HURRAA!” ja “JUHHEI!”, kuid Juhhei-Hurraa oli ainsana natuke pettunud, sest selline anime bullshit läks ilmselgelt tema aguli-unelmatega vastuollu.

Ta istus mossis näoga vagunisse maha. Kui rong oli ühendatud hüppas Cartoon vagunisse ja tuli ta juurde. “ou kas sa oled ka põtsti-põtsti poiss v? su sõps Namjoon kirjutas meile väga lit bänger laulu või noh tead küll, sa ka ju mingi laulja või midagi”

Rong sõitis probleemideta Cartoon!Kristeli juhtimisel edasi. Eesti oli saanud oma esimese kiirrongi, sest ta lükkas seda 500 km/h või midagi. 

{Viljandi ANONÜÜMNE SAUMIKSRIMÜRVAR XDXDXD ja F Viljandi anonüümsetele saumiksrimõrvaohvrile.

Fanfic writers anonymous xd tere ma olen (siseta mu loom) ja ma kirjutan fanficce}

Jesper-Hesburger astus viiendasse vagunisse ja astus nii õnnetult, et astus ussiauku ja oli järsku Viljandis auriku peal, mis oli suuna võtnud Tartu poole. See oli noormehele hea uudis, sest tal polnud enne olnud õrna aimugi, et ei olnud teel Tartusse. (Kõik rongid EI vii Tartusse :( sest kõik rongis ei ole nagu teed ,mis viivad Rooma, nii et isegi mitte teed mööda poleks Jõlkus-Hulkus saanud Tartusse.) Mööda Emajõge ulpisid neile vastu inimsuuruses Viisk, Põis ja Õlekõrs, kelle olukord tundus väga täbar olevat, aga J-Hopil ei olnud Aega™. Ta oli väga hõivatud noorsand. Tal olid omad sihid ja soovid. Teda ootas teadmiste linn Tartu. Teda ootas Tartu rahva ülikoolii. Aga enne kõike seda ootas aguliromantika ja ärklikorruse korter, mille oli kaavee punkt ee ee sse pannud ülesse kasutaja xX_edgy_allan_ravenboo_Xx. Auriku suitsune tuul lehvitas ta kiharaid ja koide poolt näritud siidist kaelaräti otsi.

Olnud valguskiirusel mööda emajõge Tartusse jõudnud võttis Jokker-Hopper suuna oma unelmate kodu poole Tartu agulis. Lõpuks ometi sai ta täide viia oma unistuse!

END OF CHAPTER ONE

Chapter Text

Oli pime ja tormine öö. J-Hope Tartusse saabumisest oli möödas umbkaudu 500 ÜÜXDD (iu mitte see Pikendatud Muskusroti äpp) päeva. J-Hope polnud endiselt endale endiselt sobivat agulicore ™ eluaset leidnud, kõik korterid olid kas liiga soodsad või odavad. Ükski rentija ei tahtnud aktsepteerida ta hõbetaalreid/šillingeid. Seega otsustas ta leida alternatiive ja nautis puruvaese vaeslapse? elu Kaarsilla all, kus oli kõle ja niiske ja kus käis igasugu rahvast läbi. Tihti käis ta silla kõrval oleval klaasmajakeses, et kogeda virtuaalreaalsuse kaudu vana Kivisilda, ning tihti nuttis igatsusest millegi järele, mida tal polnud kunagi olnud võimalik kogeda. Virtuaalreaalsuses sai ta näha ka ülejäänud Tartut samas ajastus, ning ta tundis, et just seal ta peakski igavesti elama.

Vennike pani rahumeeli Hesburgeri taha püsti oma SAVEPOINT-i, ning surfas iga päev Hesburgeri wi-fi abil kinnisvaraportaalis ringi. See polnud küll ideaalne agulicore lahendus, kuid piisavalt rustiliste välismustega võõrastelt nõu küsimine ei töötanud.  xX_edgy_allan_ravenboo_Xx korter oli küll broneeritud, kuid JHOPEMITTENAMJOON oli rendiperioodi algusega täiesti mööda pannud. Tulemuseks aktsepteeris ta, et kaarsillaalune elu on ka päris autentne.

Kuid, jahuu jahei!, nüüd lõpuks oli aeg kui peerud läksid kahel otsal lõkendama uude korterisse pääsemiseks.

[A/N/A/NA/N::: Tähelepanelik lugeja võibolla täheldas, et eelmises peatükis oli J-Hope’il korter olemas. J(h)ope aga oli kooliaasta algust valesti vaadanud - korea kooliaasta algab teisel ajal]

Džejhõup pakkis oma SAVEPOINT-kämpingu kokku. Taskud olid igasugust träna täis - möödunud poolaasta jooksul oli Jo-Jope endale saanud nt Namjooni võidetud tasuta kõrvaklapid ja muudki pudi-padi. Kohe kui need pakiga temani (silla alla) jõudsid plaanis ta need kohe oma taskust - see küll agulicore ei ole!!11! välja visata, kuid ta unustas end virtuaalreaalsusmaailmas uneledes ja klapid jäid taskusse. Ta taskud ja ja kott olid tõesti igasugu asju puupüsti täis, rohkem sinna ei mahtunud, ja seega heitis ta muserdunult taskust välja kõik ebavajaliku, modernse ja lisaks ka poolenisti läbinäritud IKEA lihapallid (eelmisest peatükist, iu). 

Olles kompsud kokku kolkinud? hakkas Jaguli-Haguli korterit otsima. Kuna ta keeldus ainult modernset GPS-i kasutamast, tahtis ta ka bisspeatuste seintelt ja ei tea kust veel leiduvaid maakaarte lugema. see ei läinud hästi, nii et Hookus-Jootus otsustas uidata nagu tõeline aguli-heeros, valis suuna ja hakkas minema.

Julge–Hope kepsutas esmalt rõõmsalt mööda raekojaplatsi munakive, käis tartu 2024 light up sildi peal käna, jäi peaaegu hambast ilma, sülitas sinnasamasse munakividele natuke verd ja jäi siis õndsa näoga autentset teetolmu ja vere maitset imetlema, siis jätkas teed Lossi tänava poole. 

Mäest üles rühkides jäi ta imetlema triibulisi lippe, millega mingid värviliste mütsidega vennad kaugelt tulid. Siis tõmbas ta aga oma kõnemasina välja et mappi checkida ning leidis, et tema agulikorter on teises map-i otsas ning ta lonkis mäest alla tagasi. 

Kohalikud asjaajajad jäid hullunud verise näoga räämas ja kentsaka stiiliga turisti jõllitama ja tõmbusid kähku eemale. Nad ei teadnud seda veel, kuid nad olid just olnud esimesed, kellel oli au näha Tartu linna värskeimat krüptiidi - Ma Ei Oska Talle Nime Panna - kes sellest ajast peale terroriseerib ausaid Tartu tudengeid, kel vähegi on ebaõnne hämaruses ta teele sattuda. Kuuldus on, et tema lähenemise esimene hoiatusmärk on saumiksrimürin. Lõuna politseiprefektuuri sõnul on nüüd saumiksri mõrvad Viljandist Tartusse liikunud.

Juba-Huba hakkas nördinult, aga siiski lootust säilitades (komaeda surprise!shia labeouf) kõndima mööda mõnd suuremat tänavat edasi, oma unistuste kodu poole. Kahjuks jõudis ta suure ristmikuni, ja ei saanud aru kust ja kuidas autoteest üle minna. Tegu oli hilise õhtupoolikuga ning automobiile ei olnud tänavatel liiga palju, seega ootas Jauto-Hauto õiget hetke ja jooksis kiiresti üle Riia ristmiku.

Olles hakkama saanud selle suure saavutusega, kõndis ta mööda teed edasi, lootes lõpuks leida seda imelist kohta, mille nimi oli “Ropka” - kui robustne! kui rustikaalne! Ja kui mugav, vahetevahel oli näha silte, mis selle suunas teed juhatasid, mistõttu noorsandi samm püsis kursil ning meeleolu muhe.

JHOPE’i kõrgendatud meeleolu langes aga kohe, kui oma ulualuse uksest sisse astus. Vibe oli täiesti vale! Tema silma riivasid munarebu värvi tapeetkate ja valest materjalist torud.

Näär-Lootus tormas lähima seina suunas ja hakkas kollast tapeeti küüntega seinalt maha kraapima. 

“Kas see tapeet ajab sind aka hulluks?” küsis sisisev naishääl H-Jope selja tagant, “Lõpuks ometi pole ma ainuke!”

HJOPE hõiskas rõõmust, ta oli alati tahtnud kogeda ehtsaid agulicore luulusid! Kuid probleemid korteriga ei kannatanud ootamist ja tapeet sai kähku maha tiritud.

Tapeedi alt tuli päevavalgele kõigest sajandi vanune laudis, mis polnud päevavalgust näinud korteri ehitusest saati. Seinalaudiste pragude vahelt oli näha ka teist probleemi: PVC veetorud. Need jubedused olid liiga modern-core ja rikkusid korteri õhkkonda ja vee mekki. Heituna oma väga agulicore leiust, kuid endiselt põlemas modernismi vastasest raevust, läks ta  köögivalamu alla äravoolutoru lahti tirima. Plastikuviha oli nii suureks paisunud, et ka sajandivanused miljööväärtuslikud laudised ei suutnud seda vaos hoida ja ta peksis seina toruga nii, et plastitükikesi ledas nelja ilmakaarde (AN tänks mikroplasti eestt nam-JEIHOOP). 

Seina tagant paljastuski veel perverssem  plasttorude porno, mida õilis kirjanduskangelane J-H hakkas valamu plasttoruga nõpeldama. {AN sest J-HOPE POLE NAGU RASKOLSNIKSUOV JA ME EI SIIN MAJAS DOSTUJEVSKIT} Torupeksu tehes valas JinternationalHouseOfPancakesEesti kõik oma päeva emotsioonid välja, kõik ta allasurutud stress ja purustatud unistused manifesteerusid nende torude näol, iga löök ja (j)hoop ajas vere keema, kuid töö tulemust ja lagedat seina (ning purskavat vett) nähes nähes tuli HHOPE’ile naeratus näole. Jah, selles kaasaegses kaoses on tal endiselt kontroll oma ümbruse üle. Ta unistus oli kohe realiseerumas, ja tema agulisangaripõli alles algamas. Meri ja emajõgi oli J-Hõgil põlvini.

Bertha Antoinetta Rochester plaksutas käsi JOPI-HOPI plastikuraevu kaegelastegude üle. “Oleks minu mees ka nii julge, aga vot tema paneb teise naisega litsi nagu mingi Vargamaja mees”

Bertha sülitas selle peale puitparketile ja kohe jalutas sisse sisaliku ülikonnas punaste huultega uneapneaga vanamees pitsatitega (Anta Nene:sest templid ja pitsatid on rohkem aguli-core kui pizzad) ja libises ila peal nii hullusti, et ta maandus tagasi treppikotta, kõm-jõm-kõm-kõm trepidest alla kuni oli keldris.  xX_edgy_allan_ravenboo_Xx lendas laivi ja hakkas kibekiirest kivisid keldriukse ettte mördiga laduma.

Jõup-Hõup mõtles terve selle aja aga selle peale, et viimati nägi ta jõge kesklinnas, ning ta kartis, et selleks, et pesu pesta ja vett tuua peab ta iga kord sinna pangedega tagasi kõndima. Kuid siis meenusid talle kaevude eksistents ja kontseptsioon, ning suure rõõmuga kõndis noorhärra kortermaja tagaaeda, et otsekohe köögist välja tõmmatud plasttoruga kaevu kaevama hakata.

Nagu imeväel hakkas kaevu kohas maa vajuma, ning kui oli moodustunud piisavalt sügav auk, tekkis selle ümber ilus, korrapärane kividest tehtud sein, mis sobis tema unistuste tagaaeda nagu valatult. Kividele, mis olid maapinnast üleval pool, ilmus peale ka tumeroheline kiht sammalt, mis oli kui kirss tema nõgusal tordil. Viimasena manifesteerus kaevu kaas, ning koos sellega kaks huvitava väljanägemisega meest. (AN: sisesta kirjeldus Pearust ja ANdresest) Nad tundusid väga pahased ja hakkasid karjuma, nii Jaevu-Haevu kui ka üksteise peale, ja neile ei meeldinud, et keegi teine oli julgenud siin maad kaevata. Lõpuks hakkasid mehed tõsiselt jagelema ja kaklus läks füüsiliseks, mistõttu kukkusid nad kaevu ja langesid mitu minutit piinlikus vaikuses. Põhja jõudes hakkasid mehed jälle valjult üksteist sõimama ja ropendama.

Kaevu põhjas aga juba oli keegi ees. Selleks oli Tõde, kes pole veel tulnud kaevust välja sheimima mänkaindi. Andres ja paru ühekoos, sest see oli esimene kord, kui nad midagi ühiselt ühelmeelel tegid, küsisid: “Aga kus Õigus on?” Tõde lajatas neile pangega piki pead ja vanamehed haihtusid vilksatusega õhku. Tartu oli taas Pearu ja Andrese eest kaitstud! Aitäh Tõde selle teenistuse eest<3. Palk pole küll suur, kuid töö on aus. 

 xX_edgy_allan_ravenboo_Xx ja Karl ✖kivi vaatasid ülevalt rõdult suitsu tehes tagahoovis sündivat ja ohkasid sügavalt. 

…

Jull-Hulge jõudis veel enne päikeseloojangut paari lähedalasuvasse romulasse joosta ja paar kahtlasema välimusega metalltoru näpata, ning installeeris omaloominguliselt koju uued torud. Jah, ebaprofessionaalselt ja netitutoriali jälgides, kuid tulemus ei pursanud enam vett ja kahtlane kolin ja mulin lisas vurtsu :) miljööle. Põrand ujus ja Jalutus-Halutus lootis, et lakke ja toanurkadesse tekib palju sammalt ja hallitust. Heitgaseeritud vesi! Ta kuivatas põranda käsitsi suvalise nartsuga ja tundis ennast nagu väärkoheldud lihttööline tuhkatriinu stiilis, oh milline autentne elamus.

Nüüd oli päike tõesti silmapiiri taha vajunud ja JHOPe süütas mesilasvahast küünlad. Küünlavalgel küttis ta puupliiti ja valmistas sellel Pb(plii)-kannus õuest korjatud suvalistest lehtedest teed. Mustamäe kloorivee järel oli Tartu raudne vesi palju maitsvam, kuid ilma Pb järelmaitseta ei oleks ta raatsinud sellist magedat vett mekkida. Tee kõrvale praadis ta ka katusealuste tuvide pesast näpatud mune. Vott sellist söömaaega ei oleks ta osanud Tallinnas isegi oma unelmates ette kujutada.

Ta tundis peapööritust - kes teab, kas päevasest füüsilisest pingutusest või tarbitud ainetest - ja ohkas rahulolevalt. Ta viskas toanurka õhukese põhumadratsi ja räsitud linase lina ja villateki, pani selga pitsilise (kuid siiski madalakvaliteedilisest 100% puuvillasest materjalist, Krenholmi toodang) öösärgi. Selle oli ta leidnud voodijaluses olevast kirstust, mille sees oma korda oli kartulikott, mille sees oli purjekangast sakk, milles olidki satsiriidest ööriided.

Siis viskas Jopeke-H üleriided pesupalisse (ta ei oodanud üldse homset pesupesemist, sest tal on ainult üks komplekt aguliriideid ;( ), puhus küünla ära ja läks niiskunud voodipesu vahele magama, et näha autentseid agulicore unenägusid.

 ~~~~

Ohutule-roheline. Pruun. Metalne hõbe. 

Need värvid keerlesid terve öö ta suletud silma taga. Mis tähendust võib ta homme neis küll leida?

~~~~

saage teada järgmises episoodis, kus JHOPE mekib limpa limonaadi ja avastab voodi alt sissepääsu kadunud mänguasjade maailma, kus rrövisid kurjad voodilina ja mereröövel padi ta nõu Limpo???Limma??

[AN: Vabandame tekkitunud segaduse pärast, outro kirjutaja on vallandanud ja me palkasime uue outro kirjutaja.

J-hope-jope hüppas kitse ko-
Ka see outro kirjutaja on vallandatud.

J-Hope võttis oma agulicore hambaharja ja segasest unest vaevatuna jooksis metsa kus ta esimese ette juhtuv a põdra selja hakkas kra–
TRA KAS SIIN RIIGIS OSKAB KEEGI OUTROSID KIRJUATADA

THE END? :P }}